Tõnis - Paintings Fade Like Flowers

Vau! Milline essee!!

ausõna, kui satume ühte bussi, istun su kõrvale! =)

mõnna.

Aga miks on eestlane (-ka ju inimene ja on loodusseadustele alluv) arenenud (sinu arvates) ebanormaalsemaks (enesekesksemaks) kui lõunapoolsemad (suhtlemisaltimad) rahvad? Eks siin ole ka ju omad põhjused. Vastus peitubki minu meelest ühiskonna evolutsioonis. Ega vareski ei lenda ju niisama.

Elan siin praegu upris multikultuurses keskkonnas...ja siin on nii monigi itaallane :)))....ja nii monigi soomlane...feel the diference... Aga nii ongi vahva, et koik pole uhesugused ja et on inimesi soojematest kliimadest, kes elavad rohkem valjapoole ja lumega riikidest, kes pigem sissepoole ...ja kuigi selline avatus on nakkav :))), monulen tihti ka eestlasele omasel rahulikul meelel ja naudin olemist sellise looduslikku mitmekesisuse/erinevate kutltuuride sulandumise keskel...
Ja hoolivusest veel niipalju, et see algab meist endist... ja harilikult on ka see nakkav ;)) ja laieneb nagu viiruslaine...meie oleme Eesti tulevik... naeratava ja kallistava Eesti...hihii

Tottan suusatama, vikerkaar ootab mind juba ;)

ma olen ka mõtelnud jah, et hakkan nüüd "ilusti" hoolega suhtlema inimestega, aga siis mingi aja pärast, kui olen sattunud seltskondadesse, kus sa algul noogutad rõõmsalt kaasa ja räägid ka, on tunne järsku keset vestlust, et no mida paganat ma siin teen. ja siis igaltpoolt tuleb mingit soovimatut tähelepanu ja jutt käib sellistest asjadest, milledest mina üldse ei räägiks ja see väsitab õudselt ja siis ma pagen ära kuskile ja saan päriseestlaseks tagasi ja olen rahul omadega ja olen nädal aga jutti mõnuga vait. see ei ole see, et ma olen täiesti valesse seltskonda sattunud, vaid see, et millest ma algul rääkinud olen, noh, rääkinud ülearu asjadest, millest pole nii palju vaja vadrata ja kogunud ümber just neid inimesi kes teevad seda koguaeg. (oeh, ma räägin segaselt). just ükspäev tagasi läksin jälle ühele koosviibimisele, kus mul ei olnud mitte midagi öelda, kuigi inimesed olid täitsa toredad. nad on ka ju eestlased ja ma ei tea nüüd, mis nihu on läinud. ja see "nihu" ei tähenda, et see halvas mõttes nihu on, üldse mitte, sest ma täitsa pean lugu nendest, kes jaksavad seletada nii palju ja vestelda tund aega asjast, mille kohta ma ei oska ühte lauset ka kokku panna. itaalias oli ka esialgu tore, aga siis hakkas nagu närve sööma see blablaablamm. arvatavasti on asi minus lihtsalt, ma olen vist see väga põline eestlane, kelles pole üldse soovigi olla avatum, vaid mässata oma kraavi ümber ja salaja teha natuke teistele ka head. meie klubi seltskond on saanud kokku just sellepärast, et ma oleme rääkinud omavahel enestele olulistest asjadest ja nüüd kui me koos oleme, saame me ka rääkida nendest tühistest asjadest niiaplju kui jaksame, erinevus ongi selles, et meie põhi on teine. no proovi sa sellise lumesajuga palju vestelda, suu lund täis kohe. :) tõnn, pane vastu mulle.

kui meil on eksole seltskond koos, siis selle hea seltskonna sees avatumaks muutumine on hea ja vajalik ja see toimubki koguaeg. ja pole vist halb ka, kui natuke kandub avatust ka väljapoole seltskonda :) tead ma ei tea tea ise ka enam. ja see vist ongi jama, et ma tahame koguaeg teada, mis toimub.

ma ühinen sellega, mis Aita mõtleb siin. ja arvatavasti tegelikult ikka Tõnis ka.
et vahel on just niiii hirmus nauditav olla eestlane. siuke rahulik, arvestav ja sooja südamega. enda üle uhke (või vahel siis ka mitte nii väga eks:) ning eriti kui sulle aegajalt pakutakse mõne lõunamaalase poolt võrdlusmomenti - et vaata, sina võiksid ju ka olla selline nagu Mina Lõunast ja kasvõi lennata üle ühispanga katuse näiteks. kui sa tahad. et muidugi sa oled võimeline.
ja siis tekibki väikese eestlase suur tunne, et pagan, elu on ju üksainus.. carpe diem, beibiii.
siis sa avaned nagu roosinupp, iga korraga rohkem. aint et need oma kodused talved vaja ka üle elada. siis jällegi kuuseoksad peale.

:) ma olen kõigiga nõus, endaga ka. kõik on nii suhteline.

mulle meeldib, et maarja on. vott.
(ei näind, et maarja oli jõudnud enne mind kirjutada. a just tahtsin öelda, et vahel on siuke tunne, et oled kõigi ja kõigega ja alati nõus. et kuula, keda tahad, keegi ei valeta.)

olemist oskan ma küll hästi. :)

Seada eesmärk, mis ei pruugi olla seotud üldse sel hetkel ümbritsevate inimeste või olukorraga. See motiveerib mõtlema, tegutsema, tahtma, pingutama - igal ajal. Tegutseda `llegi nimel!

Austada iseenda tahtmisi ja soove.

Mõnikord endale öelda: "Ma olen `eda väärt!"

(Inimesed väärtustavad end liiga vähe ja see ajab neid urgu)

arvan mina.

Ja mina arvan, et tegelikult on tore sõita Tartu bussis, kus inimesed ei tüüta teisi oma pideva jutuvadaga.

Suhtlemine ei ole mitte pelgalt jutuajamine, suhelda saab ka vaikides... :)

justnii! teate ikka ju, et igasugu suhte lähedust saab mõõta selle järgi, et kas hakkab imelik kui koos vait olla ja midagi rääkida nagu pole, või ei hakka.

Niiet, Sulev, ma isegi järeldaks, et sa oled Tartu bussirahvaga üsna lähedastes suhetes, mis? :)

Näiteks praegu ma olen täitsa vait, aga suhtlen teiega. :)

Kohutav lihtsalt, et on nii palju inimesi ja nii vähe hoolimist. Üldse, meie ümber.

Nõustun Tõnise üleskutsega, rohkem kallistusi, rohkem naeratusi, rohkem avatust... Aga seda kõike peab tegema teatud loomulikkuse piirini, if you will, eestlastele omase pasiivsusega, aga peaasi on ju see, et üritad.. ja naeratad :)

mõelge tegelikult, kui palju müra on meie ümber, mõtetut lobisemist, mõtetut muusikat, mõtetuid raamatuid. ei tee kellelegi paha 2 tundi päevas lihtsalt vaikida ja vahelduseks enda sisse vaadata. maailmas on kõik asjad paigas ja et eestlased sellised on nagu nad on - on vajalik. et teisi keevalisi tasakaalustada. ja et saaks selliseid naljakaid jutte kirjutada nagu tõnn on just teinud.

"Milline on siis ikkagi eestlane?"
Eestlane on selline inimene, kes hüppab ihualasti (15 kraadise külmaga) labida abil kokkukühveldatud hobuse kalmu kujulisse lumehunnikusse, tormab seejärel koolnukülma allikavette, läheb siis tagasi saunalavale, paneb silmad kinni ja LENDAB...

Kriss, loodame, et need lendamise pildid netti ei jõua :D

õubeibi, midagi juba pudenes...

psst! :D