Esileht  |  Arhiiv  |  Otsing  |  Lisa uus  |  Statistika  |  Album
	26. september 2006 Manifest Pilt: Egert Kamenik Kava kaevandada põlevkivi kasvavas mahus tähendab raiskava majanduse põlistamist mitmeks järgmiseks aastakümneks. Täna teadaolevalt koostatavad põlevkivi kaevandamiskavad pööravad pahupidi tuhandete inimeste elukeskkonna Virumaal ja kogu Kirde-Eestis. Põlevkivikaevandamine on oht meie põhjaveele ning loodusele. Üksikute ettevõtete kasum ei tohi olla väärtus, mille eest kogu ühiskond rikutud elukeskkonna tõttu peaks järgnevaid põlvkondi lõivu maksma. Me soovime, et käivitataks energeetikaalane koostöö nende riikidega, kelle eesmärgiks on saada vabaks nii fossiilsest kui ka tuumaenergiast. Riikidevahelises koostöös õnnestuks lahendada ka muidu muutliku loomuga tuuleelektri salvestamise probleem. Pöördumise täisversioon ja allkirjade kogumine: http://erakond.ee/manifest/index.html Maarja kell 14:02 ARUTELU: Olen igati nende seisukohtade poolt, aga ei hakka poliitilise korrektsuse mõttes allkirja andma. Asi selles, et minu magistri(ja päris-)töö seisneb Narva uue põlevkivituhaga segatud tsemendi katsetamises. Ilma põlevkivita jääksin töötuks, nii öelda :) Siim 26. sept 2006 kell 17:28 Nendest hiigeltuhamägedest ei piisa? Maarja U. 26. sept 2006 kell 17:35 Hiigeltugamägedega ei saa sel alal enam midagi teha. Tsemendi sees saab ainult uut tuhka kasutada. Samas peetakse seda tsemendi sisse segamist aga just keskkonnasõbralikuks tegevuseks, kuna see tuhk, mis muidu kuskile mäkke läheb, kasutatakse asjalikult ära. Siim 26. sept 2006 kell 17:48 Mulle läheb vist Maakera liiga palju korda. Sellepärast midagi paremaks ei kipu minevat, et inimesed näevad ainult oma "asju", maailm täis maailmanabasid. Maarja U. 26. sept 2006 kell 18:04 Turtsun siin jah ja vabandust ka, aga samamoodi, nagu sina tahad vahel molli anda liikluskultuurita inimestele, tahan ma vahel molli anda nendele, kes ei taha ega suuda eneses midagi muuta, et meie "jalajälg" looduses väiksem oleks. Maarja U. 26. sept 2006 kell 18:14 Muide, teema on üsna sarnane teatrietenduse "Nafta" küsimusepüstitusele. Et me elame tarbijaühiskonnas ja mõtleme kogu aeg, et millal miski end meile ära tasub, mitte et millal me looduse suhtes sõbralikumad oleme. Näiteks: ostame kalli automobiili ja käime miljoni välja. Siis aga öeldakse, et maksa veel 200000 juurde - saaksid endale palju ökonoomsema auto ja võtaks ühe liitri sajale vähem benssu. Vaat siis aga ostja hakkab arvutama ja ... käratab: no millal see pisku ennast ära tasub! Ei taha mingit juurdemaksu! Aga rääkides veel põlevkivist. Kontrollisin igaks juhuks ka üle ja numbrid on sellised, et kogu eesti õhusaastest moodustab põlevkivi põletamisel tekkiv saaste ca 70%, kogu eesti heitveesaastest ja tahketest jäätmetest on 80% seotud põlevkivienergeetikaga. Kõlab uskumatult, aga umbes nii see on. Igatahes suht tohutu number, sest näiteks kõige selle muu 30% õhusaaste hulka mahub autode, tehaste jms poolt tekitatav saaste. Samas on eesti põlevkivikaevandamine üldse suht erandlik nähtus maailmas. Selle saaste osas on meil minu teada ka Euroopa Liit palju leebemad normid kehtestanud, kuna nii paljud inimesed tahavad oma leiba teenida virumaal. Ja no kaevuri seisukohast vaadatuna pole ka erilist alternatiivi: tee tööd ja toida oma peret või siis ära tee tööd, nälgi ja külmeta. Aga olen nõus, et lahendus tuleb leida riigis kõrgemalt poolt - kindlasti on võimalik kasutada loodus- ja rakendada inimressurssi ka märgatavamalt otstarbekamalt! Sulev 26. sept 2006 kell 19:10 Aga ma leian, et see manifesti tekst on liiga üldsõnaline. No mida tähendab "eesmärgiks on saada vabaks /.../ tuumaenergiast"?! Tuumaenergia on ju meie saastevaba tulevik!! (pean siin silmas tuumade sünteesi) Sulev 26. sept 2006 kell 19:24 Jaa, siia sobiks ka see naljalugu meestest, kes sakslaste gaasigambris ellu jäid, sest nad olid Kohtla-Järvelt. Kristjan 26. sept 2006 kell 22:42 energiatootmises peaks märksõnaks olema "ühe suure asemel palju väikeseid". see eeldaks loomulikult suurele kasumile puhtama tuleviku eelistamist...... ollakse selleks võimelised? :) Naftasõltuvusest tuleks samuti vabaneda nii ruttu kui võimalik.. üks talumees juba plaanib mu teada bioetanooli tootmist. Tuumaenergia praegusel kujul on midagi äärmiselt kahtlast, välja tuleks just töötada nn "kunstpäike" (kui see on see mida Sulev mõtleb). No krt kasvõi peaminister Ansip: "teeme tuumajaama, Leetu, seal kus vana juba ees"...... et a la, kui koduukse all pole, siis pole ju probleemi- vot siuke suhtumine.... Rootsist tuleks igati eeskuju võtta energeetika kohapealt andreas 26. sept 2006 kell 22:55 Ma põhimõtteliselt jään truuks energiajäävuse seadusele... ja seetõttu ilma jalajäljeta energiat oma kaasaegsete vajaduste rahuldamiseks praktiliselt hankida ei ole võimalik. Vast ainukesena oleks arvestatav seismilise energia (12-points to iceland) kasutamine või hajutatult muu taastuva energia kasutamine - eelistatud päikese energia, sest see saadud soojus on vaja kosmosesse tagasi peegeldada. Hetkel tundub ainuke võimalik alternatiiv olevat uut tüüpi tuumajaamad... neis pidavad kütust kasutatama oluliselt rohkem ära ja jäägid on väga väikese jääkenergiaga/radioaktiivsusega. heiko 26. sept 2006 kell 23:09 Aitäh, Maarja, et seda manifesti siin levitasid. Mina annan seelistele algatustele alati hea meelega oma toetuse. Matkasellid ja muidu toredad inimesed, nagu te pihlakaklubilased olete, võiksite ju iseenesest rohkemgi selliseid teemasid üles võtta. Maarja, turtsun suga meeleldi koos. Ülekantud tähenduses siis, sest ega asi pole ju pelgalt omaala(loodusmeeste :) fanatide kapriisides. Minule näiteks ei ole siiamaani kohale jõudnud, et kuidas tihtilugu väga targad ja arukad inimesed ei suuda oma ninaotsast kaugemale näha. Mõtlen siin kõiki üldiselt, aga eriti neid, kes on nende otsustuskangide ja -hoobade juures .Ma olen ikka lepinud enese sees vastusega, et asi on informeerituses, et kui neile ikka korralikult üksipulgi lahti seletada ja arutada ning terve loogikaga ära näidata, siis nad saaksid aru. Aga võibolla on asi hoopis müstilisem ja on mingid deemonlikud jõud, mis inimesi pimestavad.Muideks, ka seda võib loogiliselt näidata:) Rumalus lokkab noh :) Poliitikud räägivad arengust kui iseenesestmõistetavast vajadusest - keegi ei küsi, mis see areng on ja kas ta üldse olemas on.Majandusekasv on dogma, mida vajalikkust me kahtluse alla ei sea, eks ju? Ja see vana teema ka, et kõigi alternatiivide puhul nagu ei tule kõnne allagi oma raiskamise ja tarbimisemaania vähendamise küsimus - tegemist jällegi kaasaegse maailma dogmaga või tabuga, kuidas keegi soovib. Mina näeks seda viimast nagu esimese alternatiivina ja siis teise sammuna taastuvenergaite kasutusele võtu. Oh .. eh.. ma võiks tundide viisi sellest rääkida. Rain 27. sept 2006 kell 02:39 Seoses ja haakuvalt Maarja poolt algatatud teemaga kutsuksin teid üles toetama Greenpeace't väikese igakuise panusega. Just oli eesti ajakirjanduses uudis, et nad blokeerisid Paldiski Lõunasadamas ühe naftatankeri, mis oli kuu aega tagasi Elevandiluurannikul ennast ilusasti mürgitest jäätmetest tühjaks laadinud (ebaseaduslikult ja odavalt). Hukkus 7 ja haigestus 44 000 inimest + muidugi loodusele tekitatud kahju, mis kestab veel kaua aega. Asja puänt oli see muidugi, et Eesti piirivalve vahistas Greenpeace mehed. Mille pärast - võite ise lugeda. Ok, aga miks toetada Greenpeacet? Noh, tegelt on ju teisigi sarnaseid organisatsioone ja Eestiski on, nii et miks mitte vähemalt ühte neist toetada. Vähemalt GP puhul on nii, et nad puhtalt eratoetustest sõltuvad, et jääda sõltumatuks. Pealegi on nende üheks prioriteediks ookean, iidsed metsad, mis on meie elukeskonna alustalad. Tõenäoliselt teate te seda kõike isegi, aga kõigil tööinimestel soovitaksin oma panus anda, kuigi üsna levinud on umbusk heategevuslike organisatsioonide suhtes. Mu umbuski vähenes pärast väikest tutvumist ja mõtlemist selle üle. Rain 27. sept 2006 kell 03:02 Mina lähen nüüd tööle Rain 27. sept 2006 kell 03:03 Ma tänan arutlejaid. Maarja U. 27. sept 2006 kell 17:41 Loodan, et sellega teemat veel lukku ei pandud. Jagan lühidalt selgitusi neile, kel "Kaasagse füüsika II" kursus veel läbimata. Praegused tuumajaamad töötavad tuumade lõhustumise meetodil: üks ilgelt pirakas tuum lõhustatakse kaheks väiksemaks ning selle tulemusena vabaneb tohutu suur energia. Paraku on need kaks tuuma radioaktiivsed ning tänapäeval pole mingit head meetodit, mida nende tuumadega peale hakata. Seepärast näiteks soomes maetakse need sügavale maa (kalju) sisse. Nende radioaktiivsus langeb ajapikku ning ca 40 aasta pärast ei ole nad praktiliselt enam ohtlikud. Aga maa sisse kaevamise olulisem põhjus on see, et oletatakse, et 40 aasta pärast osatakse nende tuumadega juba midagi targemat peale hakata (radioaktiivsus neutraliseerida). Teine meetod, mille kallal teadlased praegu suure hurraaga töötavad, on nn tuumade süntees ehk termotuumareaktsioon, kus kahest kergest tuumast tehakse üks raskem tuum. Selle tulemusena vabaneb veel palju rohkem energiat kui tuumadelõhustumise tulemusena. Sama värk toimub näiteks päikese sisemuses. Hea on see, et meetod on praktiliselt saastevaba, kuna tooraineks on vesinik, mida leidub maailmameres inimeste jaoks ilmselt lõputult ning jääkproduktiks on heelium, mis ei ole üldsegi radioaktiivne. Kahjuks on tuumade sünteesi üsna raske teostada, kuna tuumad on nii väiksed ja pealegi samamärgilise laenguga, mistõttu neid on ülimalt raske kokku (ja ühinema) viia. Selleks on vaja ülikõrget tempertuuri (sellest ka meetodi nimetus) ja tuumakiirendit. Siiski on üks selline reaktor juba Prantsusmaal valmis ehitatud ning on saadud ka esimesi positiivseid katsetulemusi. Kahjuks on see reaktor praegu jalgpalliväljaku suurune, nii et läheb veel mõnikümmend aastat aega, enne kui sellist värgendust energia tootmiseks kasutada saab hakata... :) Aga lootust on. Teadlased uurivad. Sulev 27. sept 2006 kell 18:33 Mäletan, et Simpsonites ei maetud radioaktiivseid jäätmeid mitte kalju sisse, vaid topiti tünnidega pargupuude õõnsustesse. Siim 27. sept 2006 kell 19:18 Psst! :) Sulev 27. sept 2006 kell 19:20 Teema ei ole lukus. Tänud, Sulev, teaduslik-asjaliku jutu eest! Maarja U. 27. sept 2006 kell 21:56 Mäletan, et tegin sellel teemal kunagi põhikoolis isegi referaadi. Uskumatu, aga tänaseks päevaks pole enam midagi meeles... Siim 27. sept 2006 kell 22:08 1798. aastal avastas inglise mereröövlikapten John Fearn Mikroneesias, peaaegu ekvaatoril tibatillukese, Kihnust pisut suurema, aga tihedalt asustatud saare, kus elasid koos 12 eri hõimu paarituhande elanikuga. Toime tulid nad väga hästi, kasvatasid kookost, pandanust ja ookeanikalu, keda nad olid aretanud magedat vett taluma ja lagoonidesse ümber asustanud. Kuna saar oli paradiislik, panid inglased talle nimeks Pleasant Island. Kohalikud ise kutsusid oma saart Naoeroks, mis hiljem inglaste poolt Nauruks mugandati. Aastal 1900 tuli saarele suur häda. Avastati, et saar koosneb suures osas fosforiidist ja suurriigid hakkasid Nauru vastu elavat huvi tundma. Fosforiidikaevandamine algas 1905. Algul tegid seda sakslased. Pärast esimest maailmasõda Austraalia. Siis inglismaa. II maailmasõjas okupeerisid saare Jaapanlased. Pärast sõda jagati saart Austraalia ja Uus-Meremaa vahel. Praegu istuvad saarekese seljas oma huvide ja ultimaatumitega nii Austraalia, Hiina kui Vene maffia. Ajutise iseseisvuse saavutas Nauru 1968. aastal, siis kui fosforiidikaevandamise keskkonnakahju oli juba pöördumatu ja varud ammendumas. Kümmekond aastat nautis saareriik heaolu. Riigi sissetulek elaniku kohta oli maailma kõrgemaid. Kodanikud ei pidanud maksma makse ja teatud osa fosforiidisissetulekutest salvestati Nauru Fosfaaditulude Fondi, et tagada mõnus elu ka pärast varude ammendumist. Paraku nii ei läinud. 90ndatel selgus, et otsas on nii fosforiit kui ka Fosfaaditulude Fond, mille riigitegelastest varganäod olid tühjaks teinud. Ainukese väljapääsuna paistis maksuparadiis, rahapesumaja ja kodakondsuse müümine kurjategijatele. Selle sammuga satuti sõltuvusse Hiinast ja Vene maffiast, pealegi panid rahvusvahelised organisatsioonid rahapesumaja peagi kinni. Praegu on Nauru täielikult laostunud ja elatub Austraalia abirahadest, mille eest tuleb majutada tohutut hulka Austraalia kodakondsuse taotlejaid koos nende sotsiaalprobleemidega. Saare ökoloogilised ja majanduslikud ressursid on hävitatud, mürgitatud on korallriffide elustik ja hulk ümbritsevat ookeani. Põgusate heaoluaastate pärandina on 90% elanikkonnast kliiniliselt ülekaalulised ja kannatavad spetsiifiliste hädade käes nagu diabeet, mille levik on maailma kõrgeim. Fosforiidisõja ajal tõid mõned ideoloogid iseseisvat ja rahas kümblevat Naurut Eestile eeskujuks, arvates, et fosforiiti tuleks kaevandada, aga Eesti peaks olema isemajandav ja raha omale ise põske pistma. Et need tegelased olid poliitilised kameeleonid, jäi sellest doktriinist alles vaid Isemajandav Eesti, aga maa segikaevamise mõte ise jäi tuha alla hõõguma. Nüüd on see tuhk Eesti Vabariigis jälle liikvele läinud. Plastmasskammid põlevad kahel otsal korraga. Plaan on põlevkivikaevandamist kolmekordistada, et toota põlevkiviõli ja surfata naftahindade tõusu lainel. Põhjaveeprobleemid Eestis on juba praegu teravad, eriti kirdes. Kui me kolmekordistame põlevkivikaevandamise näol oma esmast põhjaveeriski, ei tähenda see seda, et põhjavee probleemid üksnes kolmekordistuvad. Nad astenduvad. Narrid põldu 1 kord, narrib põld sind 9 korda vastu. Plaan on küüditada 3 valla elanikkond ja nende territoorium täies mahus segi pöörata. Kas keegi suudab arvutada selle tragöödia hinda? Kas keegi suudab hinnata majanduslikku pöörist, mis leiab aset siis, kui elektrihind Eestis kallineb. Ja ta kallineb kindlasti, sest põlevkiviõli tootmine on kasumlikum kui elektri tootmine. Kavandatavas mahus põlevkiviõli tootmine annaks kasumit 3-4 miljardit krooni aastas. Samas mahus põlevkivi kaevandamata jätmine ja Kyoto protokollide alusel kasutamata CO2 kvoodi eest raha kasseerimine annaks kasumit 6,5 miljardit krooni aastas, mis oleks kogu ühiskonna raha, mida saaks investeerida taastuvenergeetikasse ja hajavõrkudesse. Skeem on lihtne. Paar poliitiliselt seotud äriühingut kavatsevad varastada igalt eesti elanikult umbes 4500 krooni aastas ja jätta sellest röövist tulenevad ökoloogilised, sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid maksumaksjate kaela. Mina ei ole sellega nõus ja ma kutsun kõiki kaasmaalasi üles vastuhakule. Vastuhakk peab olema otsustav ja terav nagu oli fosforiidisõda. Eesti Vabariigi kodanikuna ma nõuan Esiteks otse- või osalusdemokraatlikku menetlust meid kõiki puudutavates küsimustes mis tähendab üksikisiku õigust referendumi algatamiseks. Teiseks nõuan ma riigi energiapoliitika otsustavat ümberstruktureerimist taastuvenergiate ja lokaalvõrkude kasuks. Olen jõudnud järeldusele, et kõige paremini saab neid eesmärke täita poliitiliste vahenditega. Seetõttu, olles maailmavaatelt küll apoliitiline ja parteitu anarhist, astusin Eesti Rohelise Erakonna liikmeks, et aktiivse ühistegevusega ära hoida Eesti laostamist. Kutsun mõttekaaslasi üles liituma ja jõudusid ühendama. Peeter Laurits Maarja U. 27. sept 2006 kell 22:11 Laurits on oma poiss ;) Kuulake ööülikooli saateid Vikerraadio arhiivist. Lauritsat saab seal ka kuulata. Teine mees, kes seal ka keskkonna teemadel räägib sellise loogilise selgusega, on Marek Strandberg.Ka üks rohelise erakonna eestvedajaid. Tundub nagu peaks päris juut olema, et selle mehega mitte nõus olla. Üldse tundub, et Ööülikooli on kutsutud üsna sarnaselt mõtlevaid inimesi, kuigi erinevatelt elualadelt. Rain 28. sept 2006 kell 02:27 Mul oli hiljaaegu selline vestlus ühe eestlasest ametnikuga, et jutt viis keskonna teemadele. Tore mees. Asjalik mees on. Muu hulgas oli juttu sellest, et poest võib osta mööblit, mis on toodetud iidsetest metsadest raiutud puidust ja sagedasti ebaseaduslikult, aga samas võitlevad mõned organisatsioonid(nt. Greenpeace) selle eest, et oleks ka eetliselt toodetud puidust (kultuurmetsast pärit) mööbel ja et see oleks märgistatud vastavalt, et inimesed saaksid teadliku valiku teha. Igatahes pahvatas too tore eesti (amtnik) mees lõpuks välja ühe tüüpilise arusaama. Temal ei olevat midagi selle vastu, et eelistada keskonnasäästlikke tooteid ja teenuseid, aga(!) - see olevat loodushoidjate(ma ei tea, kes need on, kas keskonnaministeeriumi alluvad vms?) asi hoolitseda selle eest, et loodussõbralikud tooted ei oleks kallimad kui ülejäänud. Kui hinnaklass on vähemalt sama, siis ta teeb eetilise valiku :) Ma tahaks väga mainida, et jällegi on meie institutsioonikeskne maailm oma jälje jätnud.Kuidagi nagu on ära unustatud, et meie elukeskond on meie ühine asi, aga mitte mingi "loodushoidjate" asi. Selline süsteemi ja masina keskne mõtlemine on valitsev. Selles mõttes on igasugused Greenpeaced ja Rohelised erakonnad kaudselt ise selle katki läinud mõistmise põhjustajaks - inimesed hakkavadki arvama, et ah see keskkond, see on nende meeste/naiste asi. Aga mis oleks alternatiiviks? see on juba küsimus. Rain 28. sept 2006 kell 02:49 ma lähen nüüd tööle Rain 28. sept 2006 kell 02:50 vabandust kõigi juutide ees ka, mul ei ole nende vastu mitte vähimatki. ausõna. Rain 28. sept 2006 kell 02:52 See pikem kommentaar näitas jälle seda suhtumist "no millal see ennast ära tasub (rahaliselt)". Ainult raha peale mõeldakse! Sulev 28. sept 2006 kell 08:35 Strandberg on mu lemmik ka. Väga loogiline ja rahulik mees, räägib, nagu asjad on ja teab ka. Või oletab loogiliselt. Maarja U. 28. sept 2006 kell 22:46 Vahel kiputakse igasugust kriitikat ühte patta panema ja sellele pajale halvustav silt peale. Et noh, pessimism ja negativism ja muud halvad asjad. Strandberg sõnastas jube hästi vastuse seda sorti küsimusle, et miks ta on nii ühiskonnakriitiline, et kas ta on ennast teadlikult opositsiooni seadnud ehk siis vastandanud end teistele. Vastus oli selline: See on ekslik arusaam, mulle inimühiskond meeldib. Küll aga võin olla institutsioonikriitiline, kui institutsioonid, need ühiskonna osad, toimivad tervele mõistusele risti vastupidises suunas. Ühiskonnaga pole mul mingeid arveid klaarida. Tihti pole ma ka mitte riigikriitiline, vaid kritiseerin mõnd valitsust või selle tegevust. Kui seda nimetada ühiskonnakriitiliseks, siis jah, ma olen ühiskonnakriitiline – monopoolsete ettevõtete ning valitsuste tegevust olen küll kritiseerinud. Rain 29. sept 2006 kell 03:00 Mul on hää meel, et mulle sümpaatsed inimesed on sinna oma abiks nimed pannud, hämmastav on mulle, et mitte ükski pihlakas ei võtnud seda teha. Tore, et mingi seltskond asja eest võtab, et tõsiselt võtab: http://www.kultuur.info/nauru/ Maarja U. 3. okt 2006 kell 22:30 Mina ei kirjutanud oma nime ja põhjendasin, miks. Samas on minu meelest vale hakata näpuga järge ajama ja inimesi hukka mõistma selle järgi, kes kuhu alla kirjutab või mida pooldab. Näiteks on vale kedagi ametist vabastada ainult selle pärast, et ta pooldas Rüütlit. Eks igal allakirjutajal või mitte-allakirjutajal on omad huvid ja arusaamad. Siim 4. okt 2006 kell 13:48 Muide, ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minule tundub see "korjame iga asja jaoks allkirju" üldse naljakas ettevõtmine. Need niinimetatud manifestid ju ei kohusta sind mittekuimillekski. Ma oletan, et kui koostada hoopis selline tekst, et "mina, see ja see, kinnitan, et nüüd ja edaspidi tarbin ainult taastuvate loodusvarade abil toodetud elektrienergiat, viin kõik pakendid taarapunkti ja paberi vanapaberikokkuhoidu." siis oleks sellele tunduvalt vähem allakirjutanuid. Variant teisele tekstile: "mina, linnavalitsuse liige, kinnitan, et kui minu tegevuse otsese või kaudse tulemusena läheb vabaduse väljak erakätesse, siis söön ma oma mütsi ära ja kohustun kuni elupäevade lõpuni tammsaare pargis lehti riisuma." Sulev 4. okt 2006 kell 18:24 A mis siis tegema peaks, et arvamust kuuldavale tuua? kõik koos hästi kõvasti kisama? :P andreas 4. okt 2006 kell 18:38 Tuleb võita teiste austus oma tegudega! :) Sulev 4. okt 2006 kell 18:50 Mina libistasin ka pilgu üle nimede. Huvitav mu meelest. Võib näha mõne tuttava nime juhuslikult. Arvan, et nii mõnigi, keda ma seal ei kohanud annaks oma allkirja, kui info nendeni jõuaks. Miks mitte minu kaudu? Siim, ega sa ei arva nüüd ometi, et Maarja sind hukka mõistis :) ? Mina olen ka üllatunud, aga hukka mõistan teid nüüd hoopis teise asja pärast. Ajasin siin just näpuga järge ja ei saa aru mis toimub, miks pihlakad on oma saiti hülgamas? üksikud hõredad sissekanded mitme nädala jooksul ja need ka valdavalt minu omad :), ok mõned siiski veel. Aga kus on kõik teised 101 toredat tegelast? Elu nõuab oma osa? ;) Rain 5. okt 2006 kell 02:40 Suleviga kaasamõeldes: Mu meelest ei ole see naljakas ettevõttmine. See on lihtsalt üks demokraatliku riigikorra võimalus rahval oma hääl ja soov juhtivtegelastele kuuldavaks teha. Jama oleks kui neid liiga palju oleks, umbes, et iga päev laksataks paar tükki postkasti. Ma jätangi Pentuse algatusele andmata, sest seda on mul peaaegu võimatu jälgida, mis tegelikult toimub seal. Samuti ei ole ju võimalik küsitluste abil inimesi ausateks kodanikeks muuta ja nagunii keegi kedagi petab. Nendest vigadest on meil aega õppida. Äkki selleks ongi aeg antud. Aga keskkonna teemad on ikkagi nii teravad ja ammu on öeldud, et seda rongi - meie elukeskkond - ei ole võimalik enam peatada kuristikku sõitmast. Muidugi võib ka uskuda mida iganes, teaduse võidukäiku nt. Ma kirjutasin sellekohase lõpukirjandi keskkoolis. Tol ajal olid mu ajud seda sodi täis, mida ühiskond naiivsele noorele ette söödab. Tegelikult räägivad ju märgid vastupidist. Tänu teaduse ja tehnoloogia võimalikkusele on lihtsast tööriistas nt kirves saanud miljoneid kordi võimsam vahend, millega endale muu hulgas viga teha. Ma arvan, et nende väheste inimeste allkirja kogumine ja rohelise erakonna algatus on pigem midagi hädakarje sarnast. Kindlasti tegeleksid need tüübid, enamik neist loome ja kultuuri inimesed, parema meelega hoopis millegi muuga. Taluvuslävi tuleb vastu. Rain 5. okt 2006 kell 03:06 Andke narkoosi palun! Rain 5. okt 2006 kell 03:09 Ei, ma usun, et Maarja ei mõista mind hukka, sest ma usun, et ta tunneb mind piisavalt hästi, et teada, mida ma tegelikult mõtlen ja millesse usun. Lihtsalt minu reaktsioon sellele Maarja sissekandele oli natuke tõre selle pärast, et mul tuli meelde nõuka-aeg, kus 1. mai paraadil seisid teede ääres inimesed nimekirjadega ja märkisid üles, KES on paraadil ja KES ei ole paraadil. Ehk siis - inimesed läksid paraadile (vist ainult) selle pärast, et nad nimekirjast välja ei jääks ja et nendega midagi halba ei juhtuks. Nagu mu ema on rääkinud, olid noored ka tegelikult paraadidel nii rõõmsad ja entusiastlikud nagu vanadelt filmilintidelt näga, ainult et see fun ei olnud kuidagi seotid kommunismiga, vaid lihtsalt hea tuju ja asjast üle olemisega. Sisimas teadsid ju kõik (noh, valdav enamus vähemalt), et see on jama. Ja täna ei tahaks mina seda põhimõtteliselt sarnast olukorda, kus kontrollitakse nimekirju ja tullakse siis minult küsima, et miks ma alla ei kirjutanud. See allkirja andmine võiks olla pigem igaühe isiklik asi. Nii mõtlen ma täna hommikul. Aga mul on praegu lihtsalt paha tuju ja võibolla olen ma asjast valesti aru saanud. Vaielge vasta! Siim 5. okt 2006 kell 08:40 Ma lihtsalt täiesti huvist vaatasin, kas ma näen tuttavate nimesid ja seejuures märkasin, et ei ole ühegi pihlaka nime ja olin tõsiselt hämmingus ja kirjutasin oma hämmingust siia. Nuiaga kellegilt toetust ei soovi. Rain, vahel ongi hea vait olla, võibola oled enne märganud, et see käibki nii, vahepeal on siin pidev jutt, vahepeal pidev vaikus. Maarja U. 5. okt 2006 kell 16:50 Aitäh, Rain, et räägid, ma ise ei jaksa. Maarja U. 5. okt 2006 kell 17:49 Vaikimine teatavasti kuld jah. Täitsa nõus. Ma olen lõviosa oma tööpäevast vait. Ja eestikeelset suhtlust on päris napilt. võibolla sellepärast ma lällan ja laamendan siin ;) Rain 6. okt 2006 kell 02:31 Lase aga edasi, Rain... Siim 6. okt 2006 kell 09:27 http://klauseduard.wordpress.com/2006/10/09/president-ja-polev-kivi/ Maarja U. 9. okt 2006 kell 18:28 hea üllatus Rain 10. okt 2006 kell 12:19 http://www.polvamaa.ee/index.php?page=1969& olgu siin siis lingikogu. Maarja U. 10. okt 2006 kell 20:16 LISA OMA KOMMENTAAR: Nimi: E-post või koduleht: (pole kohustuslik) Veebiaadressile ära unusta http:// ette panna Kommentaar: (e-mailid ja lingid muutuvad ise klikitavaks) Tagasi esilehele		Viimased: